Arenenud
riikides peetakse atoopilist nahapõletikku kõige sagedasemaks nahahaiguseks
lapseeas.
Eestis
on atoopilist dermatiiti 10–15 protsendil lastel. Lääne-Euroopa kogemus näitab,
et lähiaastail võib see arv meil kahekordistuda.
Kui
Merili Metsvahi pojale Kasparile nelja ja poole kuu vanuselt allergilise
nahapõletiku, täpsemini atoopilise dermatiidi diagnoos pandi, oli noor ema
esiti üpris kohkunud. “Mõtlesin, kuidas just minu väikesel Kasparil see olla
sai, sest ei minu ega ta isa suguvõsas ole allergiat,” meenutab Merili.
“Tagantjärele tundub naeruväärne, et ma nii šokeeritud olin. On palju hullemaid
haigusi! Allergia on ju väga levinud ning hiljem kuulsingi, et paljud mu
tuttavad on selle all kannatanud.”
Ootamatu allergia
Merili
ja Kaspari juhtum näitab, et ehkki ka meie riigis allergiahaigused üha
sagenevad, kalduvad looduslembesed ja maalähedased eestlased uskuma, et meid
need urbaniseeruva ühiskonna haigused ei kimbuta. Nõnda polegi me
psühholoogiliselt valmis perekonnas avalduva allergiaprobleemiga kohanema.
Merili
tunnistab, et haiguse esimeste ilmingute tekkimisel ei tulnud tal mõttessegi,
et tegemist võib olla allergia ühe esinemisvormiga. “Pärast seda, kui Kaspar
sai kolmekuuseks ja lasime teda difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu esimest
korda vaktsineerida, hakkasid poisi küünarnukid kestendama. Algul arvasin, et
võib-olla sai ta lastekliiniku mähkimislaualt mingi nakkuse. Et tegemist oli
atoopilise dermatiidiga, sain teada alles poolteist kuud hiljem.”
Esimese
ehmatuse möödudes leidis Merili kiiresti moodused, kuidas allergiat ära hoida,
ja nüüd on tal allergiku emana kahe aasta jagu kogemusi.
1. Toitumispäevik ja allergeenid.
Merili
hakkas kohe pidama päevikut, et selgusele jõuda, milliste toiduainete suhtes on
laps allergiline. Ta märkas, et muna tekitab tugeva reaktsiooni.
Allergiatestide abil tuvastati Kasparil lisaks munaallergiale veel nisu- ja rukkiallergia. Lööve levis põlveõnnaldesse, nahk sügeles ja muutus karedaks. Sümptomeid oli veelgi: põsed punetasid nagu õunad ja olid karedad ning titekõõm tekkis pärast selle eemaldamist alati uuesti. Ilmselt valutas Kasparil aeg-ajalt ka kõht ning mähkme seest leidis Merili palju kordi päevas väikseid kakatörtse, millega omakorda kaasnes pepu suurem haudumine.
Allergiatestide abil tuvastati Kasparil lisaks munaallergiale veel nisu- ja rukkiallergia. Lööve levis põlveõnnaldesse, nahk sügeles ja muutus karedaks. Sümptomeid oli veelgi: põsed punetasid nagu õunad ja olid karedad ning titekõõm tekkis pärast selle eemaldamist alati uuesti. Ilmselt valutas Kasparil aeg-ajalt ka kõht ning mähkme seest leidis Merili palju kordi päevas väikseid kakatörtse, millega omakorda kaasnes pepu suurem haudumine.
Allergeene
võib imik saada ka rinnapiima kaudu ja seetõttu pidi Merili loobuma imetamise
ajal leivast, saiast ja kõikidest toitudest, mis sisaldavad muna. “Mõnel sünnipäeval
ei leidnud ma laualt ühtegi toitu, mida oleksin tohtinud süüa,” meenutab ta.
Kuid see polnud põhjus, miks imetamine lõpetada, pigem vastupidi: noor ema
teadis, et rinnapiim aitab lapsel allergiailminguid ära hoida. Alles siis, kui
Merili uuesti tööle läks, otsustas ta Kaspari rinnast võõrutada.
2. Keegi pole süüdi.
“Mis
võis pojal allergiahaigust tekitada?” küsis Merili endalt. “Mida ma valesti
tegin?” Vastutustundlik ema võttis endale muude haigusega seotud raskustele
lisaks kanda ka süüdlasekoorma. “Mõtlesin, et küllap sai last oodates liiga
palju mune söödud, sest mu ema rääkis, et see on rasedatele tervislik. Siis
süüdistasin ennast, et käisin last oodates söömas kohtades, kus road soojendati
mikrolaineahjus. Oleksin pidanud rohkem värsket toitu valmistama,” räägib ta.
“Arst tegi aga mulle otsemaid selgeks, et visaku need mõtted peast, nendel ei
ole mingit teaduslikku alust.”
Hiljem,
kui Merili oli laste tervist käsitlevat kirjandust tudeerinud, uskus ta, et
allergia tekke ja kaitsepookimise vahel on seos. Kuid ka seda ei saa
teaduslikult tõestada. Enam Merili allergia teket nii üheselt vaktsineerimisega
ei seosta, sest atoopiline dermatiit avaldubki sageli just kolmekuuselt, kuid
ta usub, et vaktsiin võis siiski mõju avaldada. “Esiteks, mul on Saksamaal
sõbranna, kellel on peres kõik allergikud, aga kaheaastasel pojal pole
allergiat. Laps pole ühtegi kaitsesüsti saanud, ta ema lükkas selle tegemise
kooliaega. Unustamatu oli see, kui kaua Kaspar pärast esimest kolmiksüsti
nuttis ja kuidas muidu isukas laps ei olnud pool päeva nõus rinda võtma. Ka
teisel kaitsesüstimisel tabas teda suur nutuhoog. Alles kolmandal korral, kui
ma n-ö riiklikust vaktsiinist ära ütlesin ja tasulise vaktsiini ostsin, jäi
nutt ära.” Merili teada on tasuline vaktsiin teistsuguse koostisega.
3. Allergia taandub.
Räägin
Kaspari emaga päeval, kui ta on saanud teada viimaste allergiatestide
tulemused. Merilil on põhjust rõõmustada: muna- ja rukkiallergia on taandunud,
pisut on laps veel tundlik nisu suhtes. Merili tõdeb, et ikkagi püsib oht ühe
allergia asendumiseks teisega, aga ta ei mõtle praegu sellele. “Olen rõõmus, et
munaallergia on kadunud, sest muna leidub nii paljudes söökides. Kuid on selge,
et ma pean olema valmis selleks, et lapsel hiljem mõni muu allergia välja lööb.
Ka võib tal tekkida allergiline nohu või astma. Tegelikult ma ei tea, kas ma
olen selleks valmis.”
Nahahädadest astmani
Tiina
Vähi üheksa-aastasel pojal Rafael Vehviläisel avaldus allergia atoopilise
nahapõletikuna, kui ema hakkas talle porgandimahla andma. Poiss oli siis
neljakuune. “Beebi näole ja kehale tekkisid vistrike moodi laigud. Kahe ja
poole aastaselt hakkas Rafael aga kummaliselt köhatama ja tekkis õhupuudus,”
mäletab Tiina. “Kui arst kahtlustas pojal astmat ja märkis selle diagnoosi
küsimärgiga, oli minu esimene reaktsioon, et see on vale – arstid panevad liiga
kergekäeliselt diagnoose. Ma ei taha seda! Olin löödud ja õnnetu, ehkki kõik
sümptomid viitasid tõepoolest astmale. Poole aasta möödudes olin sellega
leppinud, ka diagnoosis ei kahelnud selleks ajaks enam keegi.”
Keeruliseks
läks siis, kui Rafael hakkas lasteaias käima. “Mulle jäi mulje, et söögitädid
suhtusid toiduallergiasse üsna hoolimatult, neile tuli kümme korda öelda, et
lapsel on allergia,” on Tiina kurb. “Tuli laps siis lapilise näoga koju ja ma
ei saanud teha muud, kui löövet salvi abil leevendada.” Mitme allergeeni suhtes
tekib poisil aga iseenesest vastumeelsus: “Porgand mulle eriti ei maitse,”
krimpsutab Rafael nina ja jätab selle sageli söömata. Kuid paljude maiustuste
puhul sellist reaktsiooni ei esine ja tuleb rakendada tahtejõudu. “Kodus on
lihtne jälgida, mida laps sööb. Nüüd on ta juba ka nii suur, et teab ise, mille
suhtes ta tundlik on. Mõnikord patustab ta ikkagi pähklite või krõpsudega,”
osutab Tiina poja täpiliseks tõmbunud põlvedele. “Ja kui Rafael sel suvel
laagrist tuli, “ilutses” ta suu ümber suur punane laik, mida tuli mitu nädalat
hormoonkreemiga ravida.”
Astmahoogude
põhjustajatest pole lihtne hoiduda. Sel kevadel halvendas olukorda see, et
puude õitsemise ajal püsisid pikalt kuivad ilmad. “Lisaks astmahoogude
sagenemisele läksid poisil silmad nii paiste, et ei saanud ühel päeval kooligi
minna, ta nägi välja nagu hiinlane,” meenutab ema. Kuid õnneks on Rafael
kasvades tugevamaks muutunud – astmaatikule iseloomulikku kuiva piinavat
ärritusköha esineb tal aina vähem. Nende ennetamiseks kasutab ta vahel ka
inhalatsiooniaparaati, mille abil on võimalik soolaauru sisse hingata.
Tiinal
on hea meel, et poeg Elleri muusikakoolis flööti mängimas käib. “See suurendab
kopsumahtu ja avab hingamisteid,” kiidab ta. “Ka arstid leiavad, et see mõjub
hästi. Vahel Rafael küll kurdab, et ta ei jaksa puhuda ja õhku jääb väheseks,
kuid üldiselt ei ole see takistuseks.” Igasugune tegevus, mis arendab
kopsumahtu, tuleb astmaatikule kasuks. Nii käis Rafael mõnda aega kaks korda
nädalas ka ujumas, kuid kloorivesi ei mõjunud allergiku tundlikule nahale
hästi. Sporti poiss aga armastab ja nüüd on ta avastanud jalgpalli.
Päritud haigus
Jälgides
poja haiguse kulgu, on Tiina adunud, et küllap kannatas ka tema lapsena
atoopilise dermatiidi all. “Mu käte painutuspindadel oli suur sügelev lööve,
kratsisin need kohad täiesti veriseks,” räägib Tiina. “Murdeeas tekkis ekseem
ka silmade ümber ja kätel nägi see välja nagu baromeeter – stressi korral muutis
värvi ja suurenes. See kadus siis, kui olin umbes 20.” Toona ei pandud Tiinale
atoopilise dermatiidi diagnoosi. “Aga mingi ravi siiski määrati – mäletan, et
mind saadeti kvartslambi alla, mis muutis niigi kuiva naha veelgi kuivemaks.
Hiljem taipasid arstid, et säärase lööve vastu aitab siiski paremini
hormoonkreem.”
Tiina
tõdeb, et allergiahaigusi on suguvõsas varemgi esinenud: “Mu vanaisal oli päris
tugev astma ja ka ema on vähesel määral allergik ja nõrkade kopsudega.” Kuid
koos atoopiliste haigustega on põlvest põlve edasi kandunud ka suhtumine
nendesse. “Sellest tuleb üle olla ja tulevikku optimistliku pilguga vaadata.
Pojal on muud allergiad hakanud taanduma ja usun, et ka astmast on võimalik
mingil määral jagu saada,” loodab Tiina.
Kommentaar:
Atoopiline dermatiit – tänapäeva probleem
TÜ
kliinikumi lastekliiniku arsti-õppejõu Kaja Julge sõnul esineb atoopilist
dermatiiti eelkõige lastel. Sageli kaovad atoopilisele dermatiidile
iseloomulikud tunnused täiskasvanueas, kuid võib välja kujuneda mõni muu allergia.
“Astma, allergiline nohu ja atoopiline dermatiit kuuluvad kõik ühte atoopiliste
haiguste gruppi. Ja kui peres on juba üks nendest haigustest olnud, tähendab
see, et selles suguvõsas on allergiaprobleem olemas,” ütleb dr Julge. Kuid
atoopiline dermatiit on hakanud avalduma üha rohkem ka nendes perekondades, kus
varem ei ole allergiat üldse esinenud. “Arenenud riikides on atoopilist
dermatiiti 30–40% lastel, nii et meil on siin “kasvuruumi”,” teab
allergoloog.
Haiguse veider olemus
Kreeka
keeles tähendab atopos veidrat või õigest kohast väljas olevat. Atoopilise
dermatiidi puhul on mõningal määral tasakaalust väljas nii immuun-, närvi- kui
ka endokriinsüsteem. Atoopiline dermatiit ehk atoopiline ekseem on krooniline
nahapõletik, millega kaasneb üldine nahakuivus ja nahasügelus. Haigus avaldub
enamasti juba esimestel elukuudel, kuid olenevalt vanusest on nahalööbe iseloom
erinev.
Imikutel algab lööve näo
piirkonnast. Põsed on punased ja karedad, võivad tekkida vesivillid, mis
purunedes kattuvad koorikutega. Põletikust on sageli haaratud ka rindkere ja
jäsemete sirutuspinnad ning lööve asetseb sümmeetriliselt. Lapseeas paikneb lööve liigeste painutuspindadel: küünar- ja
põlveõnnaldes, aga ka kaelal, randmetel, käeseljal ja jalalabal. Nahamuster on
tugevasti väljendunud, nahk on sageli paksem ning sügelemise tõttu on näha
kratsimise jäljed. Nooruki- ja
täiskasvanueas püsib lööve veelgi enam kindlates kohtades ja on vähem
sümmeetriline, nägu on sageli turses ja silmade all on iseloomulik
nahavolt.
Eri
inimestel kulgeb atoopiline dermatiit isemoodi: paljud lapsed kasvavad
haigusest välja, kuid umbes kolmandikul tekib hiljem astma või allergiline
nohu. “Statistika näitab, et nendest, kellel on olnud munaallergia, hakkab
umbes 75 protsenti mõnele sissehingatavale allergeenile reageerima.
Allergeeniks võib olla kass, koer, tolmulest, õietolm. Astma võib lüüa välja
erineval ajal: koolieas või täiskasvanuna. Õietolmuallergia on rohkem
täiskasvanute ja suuremate laste probleem.”
Salapärased põhjused
Miks
atoopilise dermatiidi all kannatab üha rohkem inimesi? “Kui ma seda teaksin,
oleksin Nobeli preemia laureaat,” naerab arst. “Allergiat ja sealhulgas
dermatiiti esineb järjest enam ning seda seostatakse muutunud elustiiliga.
Dermatiidi
sagenemise põhjusteks peetakse:
- isoleeritust loodusest,
- vähenenud kokkupuudet mikroobide ja maapinnas paiknevate saprofüütidega,
- rohke kodukeemia kasutamist,
- säilitus- ja värvaineid sisaldavat toitu,
- muutunud sooletrakti mikrofloorat.
„Et
asjad selgeks saaksid, on vaja teha veel palju uuringuid.” Dr Julge arvab, et Kaspari vaktsineerimise ja
atoopilise dermatiidi tekke seotust ei ole võimalik teaduslikult tõestada, kuid
ta tunnistab, et igasugune kaitsepookimine mõjutab immuunsusreaktsioone.
Seega
pole võimalik atoopilist dermatiiti täielikult ära hoida. Küll aga kinnitab
doktor, et rinnapiimaga saab selle teket edasi lükata või avaldub haigus
tunduvalt nõrgemalt. Lisaks testidega selgunud allergeenide vältimisele on abi,
kui hoiduda dermatiiti ägestavate toiduainete (kakao, šokolaad, tomat,
aedmaasikad, tsitrusviljad, kiivi, paprika, rohelised herned, pähklid)
söömisest. Hästi ravivad dermatiiti ka päike ja merevesi.
Hoia oma nahka!
Atoopilist
dermatiiti ei saa välja ravida, haigus kestab ägenemiste (enamasti talvisel perioodil)
ja taandumistega sageli aastaid.
Erinevaid
ravimeetodeid kombineerides on võimalik vaevusi kontrolli all hoida.
Nahka
on tarvis pidevalt määrida niisutavate ja pehmendavate kreemidega, vajadusel
kasutada arsti väljakirjutatud põletikku ravivaid salve/kreeme ning kindlasti
vältida allergeene ja ärritajaid.
Põletikku võivad soodustada - allergia ja toidutalumatus,
- nahka ärritavad villased ja sünteetilised riided,
- desinfitseerivad vahendid,
- pesupulbrid ja seebid,
- liiga kuum vesi, sage vannis või duši all käimine,
- kareda rätikuga tugev kuivatamine;
- kuum keskkond,
- sigaretisuits,
- traumad,
- negatiivsed emotsioonid ja stress.
Tundlik
nahk on vastuvõtlik haigustekitajatele.
Kristina
Veidenbaum
TervisPluss november
2006
